Iga hobuseomaniku rõõm on suur, kui nende kõrval on terve hobune, kellega saab harrastada ratsasporti või käia aktiivselt niisama ratsutamas.
Mis saab aga siis, kui hobune ületab kuldse ea ja tema füüsiline keha ei ole enam see, mis varem?
Üldjuhul sellele ei mõelda enne, kui kimbutama hakkab mõni terviseprobleem.
Hobuse jõudlus hakkab keskmiselt raugema peale 15-ndat eluaastat. See sõltub kindlasti ka sellest, mis tööd on hobusega varasemalt tehtud.
Hobuste keskmine eluiga on 22-30 aastat.
2012. aastate Liverpooli Ülikooli uuringute põhjal tehti kindlaks,et enamus eakate hobuste omanikest ei ole päriselt teadlikud, kuidas oma hobuse eest hoolitseda nii, et looma heaolu oleks tagatud.
Mitmeid puudujääke täheldati just pidamistingimustes. Tähelepanuta jäävad enamjaolt ka kroonilise valu põhjused, mida võivad põhjustada ortopeedilised haigused ja suuõõne patoloogiad.
Eakatel hobustel esineb ka endokriinhaigusi, mis mõjutavad nende temperatuuri taluvust, soodustavad erinevaid silmahaigusi, hingamisteede probleeme jne.
Kuidas teha oma seeniorhobuse elupäevad võimalikult mugavaks?
HAMBAD
Vähemalt kord aastas võiks loomaarst vaadata hobuse suhu ja teostada ravi vastavalt vajadusele, sest suuõõne patoloogiatest saavad alguse ka raskemad süsteemsed haigused.
Lisaks sellele põhjustavad suuõõne patoloogiad üldjuhul ka kroonilist valu.
KEHAKAAL
Enamasti kirjeldatakse vanu hobuseid madala kehakaalu indeksiga, kuid probleemiks on pigem ülekaalulised hobused. Mida suurem kehakaal, seda suurem koormus liigestele.
Hobustel esineb palju ka metaboolseid haigusi.
Näiteks hobuste metaboolne sündroom, mis on eriti levinud aborigeensetel ponitõugudel. Sel juhul on organismis tekkinud insuliini resistentsus, mille tagajärjel on ka suurem oht laminiidi tekkeks.
Selliste hobuste toidulaud tuleks üle vaadata eriti põhjalikult. Vältida tuleks süsivesikuterikkaid söötasid ja piirata sööda üldiseid koguseid. Eelistatud on ainult kvaliteetne hein ja vältida tuleks rohurikkaid karjamaid.
Kui hobune on liiga kõhn, siis tuleb jälgidaseda, kas ta saab mäluda.
Vanematel hobustel esineb neuroloogilisi haigusi, mis takistavad neil mälumist. Ka hammaste probleem ei lase korrektselt süüa. Hobustel esineb kaelalülide piirkonnas artriiti ja selle seisundiga on keeruline maast süüa. Nende jaoks tuleb kohandada heinavõrk natuke kõrgemale.
Kuna vanemad hobused kaotavad ajaga lihasmassi, tuleb jälgida, et söödaratsioon sisaldaks asendamatuid aminohappeid.
LIIKUMINE
Hobuse keha on mõeldud liikuma. Siinkohal ei peeta silmas tugevat treeningut, vaid rahulikku stabiilset liikumist. Isegi kui hobune on väga vana, ei tohiks tema päevadest puududa rahulikud jalutuskäigud koplites ja karjamaadel.
Tallis seistes hääbuvad vanemad hobused kiiresti.
Kui hobune endiselt võistleb ja osaleb tugevatel treeningutel, siis peaksid tema soojendused olema pikemad. Pigem teha mõõdukat trenni iga päev, mitte tugev pingutus paaril korral nädalas.
ALUSPANU
Hobustele on pehme aluspanu vajalik lamamiseks või korraks pikali heitmiseks. Seistes nad seda nii oluliselt ei vaja.
NIISKUS
Eesti kliimas on palju niiskust. Meie kliimas tuleks vanemale hobusele sügisel ja talvel panna selga õuetekk.
Vanemad hobused võiks paigutada pigem kuivematesse koplitesse, sest märgades koplites on liikumine raskendatud ja külm ja niiskus ei mõju ka distaalsetele liigestele hästi.
SOTSIAALSUS
On mõistlik valida vanemale hobusele 1-2 sobivat kaaslast, kellega ta koplisse kokku panna. Kui hobune ei klapi teistega, siis pigem hoida ja pidada teda eraldi.
PALJU ARMASTUST JA TÄHELEPANU
Kui hobune on Sind noorusajal hästi teeninud, siis täna teda meeldivate aegade eest. Omaniku soojad sõnad ja puudutused on talle parim tunnustus.
Oluline on teha koostööd loomaarstiga!
Kui märkad,et Su hobusel on algav tervisemure, siis on parem tegeleda sellega koheselt.
Ära jäta hobuse tervist tähelepanuta ja hoia ning armasta oma vana sõpra